Osalevad kunstnikud:
Ivana Bašić
Ivana Bašić on Serbiast pärit installatsioonikunstnik, kes elab New Yorgis ja käsitleb oma loomingus tihti elusolendi muutumist mateeriaks. Bašići teoseid läbivad teemadena surm ja valu ning sellest tärkav uus elu. Näitusel on eksponeeritud Bašići teos „Tuhat aastat tagasi oli 10 sekundit hingeõhku võrdne 40 grammi tolmuga“ (2017): kaks roosast alabasterist kivi, mis aeglaselt end tagasi tolmuks hävitavad. Samal ajal hingavad näitusekülastajad tekkinud tolmu enda kopsudesse, muutes selle uuesti eluringi osaks.
Pakui Hardware
Pakui Hardware on Leedust pärit kunstnikeduo, kes tegutseb Berliinis. Nime taha peituvad Neringa Černiauskaitė ja Ugnius Gelguda huvituvad sellest, kuidas vormib kaasaegne tehnoloogia majandust ja füüsilist reaalsust, sealhulgas inimkeha. Näitusel on eksponeeritud duo installatsioon „Magususe tagasitulek“ (2018), mis kujutab seedimist kui kõrgtehnoloogilist protsessi.
Anu Juurak
Anu Juurak on Eesti graafik ja installatsioonikunstnik. Oma teostes on ta alates 1990. aastatest tegelenud muuhulgas määratlematu tundmatu kujutamisega ning surma mõtestamisega meie kultuuris. EKKMi estakaadis on eksponeeritud „Mis tunne on surra?“ (2008), mis esmakordselt valmis Tallinna Linnagalerii näituse jaoks. Muuhulgas inspireeris kunstnikku teost looma eestlaste identiteedi seotus surmaga: alates rahvapärimusest kuni sõdade ja enesetappudeni. Installatsiooni võib võrrelda kaasaegse „Surmatantsuga“, mis võtab oma külma haardesse nii kuninga, piiskopi kui ka talumehe.
Jussi Kivi
Jussi Kivi on Soome kunstnik ja seikleja, kes on avastanud mahajäetud paiku ja maa-aluseid käike kogu oma elu. Muuhulgas on Jussi Kivi esindanud Soomet Veneetsia biennaalil (2009) ja võitnud Ars Fennica auhinna (2009). Näitusel on väljas Kivi foto Helsingi alusest kanalisatsioonitorust ning joonistused erinevatest maa-alustest paikadest. Uue teosena on Jussi Kivi loonud näitusele pimekambri, kust avaneb vaade kunagi kasutuses olnud hüljatud tunnelisse. Jussi Kivi osutab oma töödes struktuuridele, mis asuvad tavainimese jaoks silma alt ära, kuid millel tegelikult tihti põhineb suur osa meie tsivilisatsioonist.
Raul Keller
Raul Keller on Eesti kunstnik, keda peamiselt tuntakse helliinstallatsioonide, performance’ite ja radiofoonilise kunsti kaudu. EKKMi ees kanalisatsiooniluugis on eksponeeritud Kelleri installatsioon „Tütarlaps kloaagis“ (2011), mis valmis esmakordselt LIFT11 linnaruumi festivaliks. Jüri Üdi luuletusele viitav teos on ühtlasi meenutus kadunud paikadest ning samaaegselt hirmus ja absurdne auku kukkumise kujutis.
Johanna Maria Parv
Johanna Maria Parv on Londonis Central Saint Martinsi ülikoolis magistrantuuri lõpetav Eesti moekunstnik. Näitusel on väljas teosed Parve 2017. aasta kollektsioonist „Kindel sõit“. Parv on töötanud mitu aastat naiseriietele funktsionaalsuse lisamisega, mille tulemusel on ta riietele lisanud auke ja ootamatuid kinnitusi. Tulemuseks on objektid, mis küll peaksid loogiliselt võttes lisama kindlustunnet elus läbilöömisel, kuid tegelikult deformeerivad ja lukustavad inimkeha kindlatesse vormidesse.
Hanna Samoson
Hanna Samoson on Prahas elav Eesti kunstnik, kes peamiselt töötab video ja installatsiooniga. Kunstnike töödes kohtub pinev kaasaja tunnetus absurdse huumoriga. Samosoni teos „Nimetamata“ (2017/2019) on installatsioon-liumägi, seeriast „Ema, sa ei pea selle pärast muretsema“ – vale, mida kunstnik on oma elus kõige rohkem rääkinud. Kuigi me kuuleme igapäevaselt erinevaid hoiatusi hukkuva maailma kohta, on ikka tunne, et võib sama hooga jätkata. Seda hetkeni, kui liumägi lõpuks otsa saab.
Emilija Škarnulytė
Emilija Škarnulytė on Leedu kunstnik, kes oma töödes loob illusioone tulevikust, kus tegutsevad fantastilised olendid ja inimkonna saavutused on jäänud juba kaugesse minevikku. Tema loomingut on muuhulgas pärjatud tänavuse Future Generation Art Prize’iga. Näitusel on väljas Škarnulytė videoinstallatsioon „Sirenomelia“ (2017), kus mahajäetud NATO allveebaasis ujub ringi üksik merineitsi. Kunstnik viitab sellega poeetiliselt kunagi tähtsat rolli mänginud, kuid hiljem unustusse vajunud rajatistele ning tuleviku maailmale, kus inimese loodu on muutunud varemeteks.
Peeter Ulas
Peeter Ulas oli Eesti graafik, kes üle poole sajandi kestnud kunstnikutöö jooksul jõudis käsitleda väga erinevaid teemasid. Näitusel on eksponeeritud Ulase 1970. aastate sürrealismi kalduv graafika. Ulast inspireeris Põhjamaine loodus, mille pimeduse ja karguse pinnalt lõi hirmutavalt kauneid ja salapäraseid kunstiteoseid. „Ulas on üks Eesti kunsti suuremaid müstifikaatoreid, kes tunneb ja kasutab osavalt ära inimestele nii iseloomulikku omadust hakata tahes-tahtmata fantaseerima sel hetkel, kui on sattunud kahe oleku - teadmise ja teadmatuse - vahel maad võtvasse õõvastavasse tühimikku,“ on Ulase kohta tabavalt kirjutanud kunstiajaloolane Vappu Thurlow.
Brit Pavelson & Sissela Jensen
Brit Pavelson & Sissela Jensen on spetsiaalselt näituseks kokku kutsutud kunstnikeduo. Mõlemad on feministliku graafilise disaini taustaga kunstnikud. Näituseks on nad loonud uue teose Exploreri ärihoone fassaadil asuvale ekraanile. Teos lähtub hilissügisele omasest suremisest ja mädanemisest, millest tärkab uus elu. Nii võib vastavalt vaataja perspektiivile surm ja riknemine olla ka kaunis. Hingava majaga viitavad kunstnikud ühtlasi Eesti rahvausundi animismile, kus nähti hingestatuna kõiki elus ja elutuid olendeid.
Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu
AAaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu on Eesti kunstnike, arhitektide ja linnaplaneerijate grupp, kellelt on näitusel eksponeeritud teos „O“ (2011), mis valmis LIFT11 linnaruumi festivaliks. „O“ on suur must pall, mis ummistab EKKMis näituse lahtioleku ajal esimese korruse viimast ruumi ning esmaspäeviti, kui muuseum on kinni, liigub ringi ootamatutes paikades Tallinna linnaruumis. Nii nagu pimesikk kinniseotud silmadega pimeduses kobab, sümboliseerib „O“ näitusel pimedat teadmatust, mis suure jõuna läheneb ja mida peatada pole võimalik.
Mare Tralla
Mare Tralla on Eesti kunstnik, kes elab Londonis. Ta alustas 1990ndatel Eesti ühe esimese feministliku kunstnikuna ja nüüdseks on pikalt tegutsenud paralleelselt aktivistina. Eestis on viimasel ajal toimunud rohkem meeleavaldusi kui vaat et viimase 28 aasta jooksul kokku. Kuidas tulla tänavatele, siis kui selleks tekib vajadus? Näituse jaoks viib Mare Tralla läbi workshopi ja loengu kõigile aktivismist huvitunutele Eestis, et ajalooliste ja kaasaegsete näidete põhjal näidata, kuidas edastada oma poliitilist sõnumit avaliku meeleavalduse teel.
Üle Prahi
Üle Prahi kollektiiv on noortest kunstnikest ja kuraatoritest koosnev kollektiiv, mis korraldab näituse avamisõhtul 1. novembril prügisukeldumise kohviku. Prügi on maailmas palju ja lisandub iga hetkega juurde. Mida sellega pihta hakata? Lisaks üritusele valmib Üle Prahi veebipõhine
zine, mis õpetab, kuidas Tallinnas ise prügisukeldumisega tegeleda ja mida see termin täpsemalt tähendab.
Lae alla Üle Prahi Zine “Kuidas prügisukelduda”
Kuraator: KKEK (Marika Agu, Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, Sten Ojavee)
Graafiline disainer: Ott Metusala
Näituse tiim:
Henri Eek, Marten Esko, Dénes Farkas, Jonna Karvinen, Alver Linnamägi, Mariam Meparishvili, Tõnu Narro, Hans-Otto Ojaste, Johannes Säre, Mihkel Säre, Laura Toots
Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Estmak Capital, Moe Peenviinavabrik
Tänud:
Kaisa Kaer, Nelli Kotova, Ilona Martson, Maia Melts, Kent Märjamaa, Tõnis Peljo, Ivi-Mai Põld, René Reinumägi, Inna Samoson, Ago Samoson, Elnara Taidre, Kalle Tiismaa, Aleksander Tsapov, Maria-Kristiina Ulas, Eesti Kunstimuuseum, Festo OÜ, Ida-Tallinna keskhaigla
On sügise lõpp nagu iga teine: pime, külm ja rõske. Ometi on imelik tunne, et keegi tegelikult ei tea, mis järgmisena tuleb. Mingi pime tundmatus läheneb nagu kiire vooluga jõgi, mille pind on must ja lainetus kohutav. Maailm on hävinemas, kuid selle varemetest võib sündida midagi uut.
Puudu on arste, õpetajaid, bussijuhte. Inimesi ei ole enam. Võõrliigid võtavad looduse üle. Pimedal ajal on vastupanu koondunud põranda alla. Meeleavaldusi korraldatakse iga nädal, iga päev. Kuid kas tupikusse jooksnud maailmast on üldse enam väljapääsu? Kas tunneli lõpus nähtav valgus on vabanemine või lihtsalt uus rong, mis vastu tuleb?
See näitus räägib õõvast ja lootusetusest. See peegeldab enesehävituslikku olukorda, kus inimeste enda loodu on pöördumas üha jõulisemalt meie vastu. Koos näitusel osalevate kunstnikega luuakse teekond, mis on juhitud teadmatusest eelseisva suhtes.
Näitus jaguneb EKKMi, linnaruumi ja ürituste programmi vahel.
EKKMis eksponeeritavate teoste hulgas on täiesti uusi töid (Jussi Kivi), varem Eestis mitte näidatud töid (Ivana Bašić, Pakui Hardware, Jussi Kivi, Johanna Maria Parv, Emilia Škarnulyte), aga ka teoseid, mis on valminud mõneks varasemaks näituseks, kuid millele on näitusel antud uus kontekst ja tähendus (Anu Juurak, Peeter Ulas, Hanna Samoson).
Linnaruumis saab näha Brit Pavelsoni ja Sissela Jenseni animeeritud fotokollaaži Exploreri ärihoone ekraanil (Kai 1), kollektiivi Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu teost „O“ erinevates paikades Tallinnas ning Raul Kelleri installatsiooni „Tütarlaps kloaagis“ EKKMi ees kanalisatsiooniluugis.
Näitusega kaasnev ürituste programm küsib, kas tekkinud lootusetust olukorrast on väljapääsu. Aktivismi ja vastupanu võimalikkusest kriisis olevas ühiskonnas lähtuvad sündmused loovad Mare Tralla (5. ja 6. novembril) ja Üle Prahi kollektiiv (1. novembril). Näituse ajal 20. novembril esitletakse Joachim Hamou, Maija Rudovska ja Barbara Sirieix’ koostatud raamatut „Active Art“.
